Üks inimene kes kunagi tähendas sulle tervet maailma jätab su siia üksinda. Ta ilusad lubadused olid lihtsalt ilusad sõnad, et meelitada.
Kui ta su jätab on tunne, et sa oled jäetud üksinda pimedasse maailma kus pole ühtegi valguse kiirt. Elu liigub küll edasi, aga nagu tigu libedal jääl. Päevad mööduvad, aga mõtted temast ei lahku su mõtetest ega unistusest.
Ikka on alles see ilus unistus, et äkki ta veel kirjutab sulle. Äkki ta annab uue võimaluse. Äkki ta igatseb mind nagu mina teda. Kuid ei.
Ta on leidnud kellegi palju parema. Kes ei muretse ja ei keela teda. Kes ei hooli temast nagu seda tegin mina. Tal on ükskõik meie ühisest minevikust. Armsatest mälestustest. Nüüd on need lihtsalt mälestused, ilusad kuid halvad mälestused mida tahaks lihtsalt unustada kogu südamest .... kuid see on raske. See inimene justkui kõrvetas ennast mu südamesse ja ei taha seal üldse lahkuda.
Möödunud on nädalaid ja ikka need pisarad ei lõppe. Nad kogunevad järjest juurde. Igatsus suureneb iga hetkega.
Hakkab pihta ignoreerimine, lõppeb suhtlemine sõpradega, ei ole julgust suhelda teiste poistega. On hirm saada jälle haiget. Äkki tekkivad tunded. Äkki see lõppeb samamoodi. Äkki ... äkki ... äkki .... aga äkki ei ole nii.
Kõik poisid ei lahku, mõni on su ellu loodud. Ei tee haiget sulle nagu eelmised. Aga ennem kui sa selle leiad. Läheb aega, läheb kaua aega. Tuleb üleelada palju pisaraid, kurbi mõtteid, üksindust ... kuid see kõik tasub ära. Ükskord tuleb su ellu inimene kes ei jäta sind kunagi, ühegi su lolli tembu, tujutsemise ega lolluse pärast.
Niiet kullakallis pühi pisarad, naerata!
Küll tulev see õige prints valgel hobusel, kuigi võibolla tal puudub valge hobu vaid sõidab ta tavalise volvo või bemmiga.
No comments:
Post a Comment