Want to be skinny for myself

Don’t give up when you can’t see results right away. Some things take time. Just be patient with yourself.

Don’t you want to be described as delicate? As thin? As perfect?


He'll love me when I'm skinny, right?

I’ll be happy when I’m skinny enough for people to worry about if I’m eating enough
As I lie here naked, looking at my disgusting body, I suddenly feel helpless. I feel like no matter how much I fast, I’ll never lose weight again.



I would do anything to be skinny, to be happy.

Today
My boyfriend said I’m different than before and that I seem focused on something.
Yeah. My weight.

All I want for christmas is to be skinny

 

lilredbeanpole

Follow

Love isn't finding a perfect person. It's seeing imperfect person perfectly.

I don't need another "Cindrella" story, i don't want to hear about "Romeo and Julia" story, and guess what i don't even need some kind of "Twilight" story. What i need is you and me, our own story! 

Baby, I don't know what love is, maybe I'm a fool, I just know what I'm feeling and it's all because of you.

Tears are words from heart that can't be spoken.

Kusagil on lootust. Kusagil on õnne. Kusagil on armastust. Räägi mulle, kus see "kusagil" asub? 

Armid meenutavad meile, et minevik oli päriselt.

Olen viimasel ajal taaskord iseennast vihkama hakanud.
Oma välimust, keha ja iseloomu.
Põhjuseks muidugi minu toredad "klassiõed" kes on ju ideaalsed.
Okei okei i got it, ma pole kõige ilusam, sinisilmne, kaunitar, aga cmon isegi mina ei vääri sellist käitumist. Keegi ei vääri, et teda räägitakse taga või tehakse maha tema välimuse või iseloomu pärast.
Inimene sünnib teatud välimusega ja kahjuks või õnneks ei saa ta välimust muuta kui mitte tonnide viisis raha panna iluoperatsioonidele.

Asjad mida mina vihkan enda juures, meeldivad teistele. Nt mu tedretähnid meeldivad tohutult Inarile. Mu silmad meeldivad tohutult Elinale. Mu juuksed meeldivad Elisile. Nii naljakas kui see ka pole nii on. Asjad mida inimesed enda juures vihkavad muudavad nad tavaliselt just erilisteks.

Aga nagu .. miks nii tohutult inimesi maha tehakse? Kas inimesed saavad sellest rahulduse või tunnevad ennast erilisemana.

Ma ei hakka sellest vist mitte kunagi aru saama.

Olen olnud rohkem kui poole oma elust kiusamis ohver niiet minujaoks on see üpris pikk ja ränk teema. Kui aus olla siis psüholoogiline ning vaimne kiusamine/mõnitamine mõjutab hullemini kui füüsiline vägivald. Sinikad siiski paranevad kuid sõnad mis on sulle öeldud võivad jääda aastateks kummitama.

Teate kui ränk tunne on igahommik ärgata mõttega, et ei ma ei taha kooli minna. Mulle jälle öeldakse midagi või saan jälle paar sinikat juurde mida pean nagu hull peitma.

Ränk on kuidas lapsed tegelikult võivad käituda. Kuidas nad võivad haiget teha. Aga lapsed ei saa ka aru oma vigadest. Hiljem nad saavad aru kui sellest vanemas eas probleemid tekivad.

Mõnitamine ja kiusamine on pikk ja julm teema. Tänapäeval on palju noori keda kiusatakse ning kes ei julge slp midagi ette võtta,

Nende eest tuleks seista ja neid kaitsta. Loodan, et tulevikus kiusamine ja mõnitamine kaotab selle trastilise kuulsuse.

Lootus sureb viimasena vmis...

Aga olema ausad ... sõnad teevad julmalt haiged ja jätavad armid mis ei parane.

Dear Bully
You called me nothing
You told me that I was a nothing
So that’s what I became
You called me ugly 
So that’s what I became 
From the inside out 
You told me to die 
So I did, inside
You called me stupid 
My grades began to show it 
I didn’t want anyone to know it
That I wasn’t okay 
I didn’t want anyone to know you took my happiness away
I tried to be strong 
I tried not to cry
I tried to push away that feeling of wanting so badly to die 
But this is how you wanted me to feel
And you thought it’d be no big deal 
But it was it is
You made me change the way I looked at myself in the mirror 
All I saw, all I see is what you say
I hope and pray that one day it won’t be that way
Until then I’m fighting
your words are losing power and they will continue to loosen their control on me 
until my final hour.

Igatsen sind, sinu pilku, sinu imearmsat naeratust, su naerukaja, sinu häält, sinu hellust, sinu pikki pikki suudlusi. Lihtsalt, ma igatsen sind. 

Ma igatsen su silmi ja huuli. Kuid kõige rohkem igatsen tunnet, mida tundsin, kui olin koos sinuga.

See hetk ...

See hetk kui sa tunned, et kõik su ümber variseb kokku.
Üks inimene kes kunagi tähendas sulle tervet maailma jätab su siia üksinda. Ta ilusad lubadused olid lihtsalt ilusad sõnad, et meelitada.
Kui ta su jätab on tunne, et sa oled jäetud üksinda pimedasse maailma kus pole ühtegi valguse kiirt. Elu liigub küll edasi, aga nagu tigu libedal jääl. Päevad mööduvad, aga mõtted temast ei lahku su mõtetest ega unistusest.
Ikka on alles see ilus unistus, et äkki ta veel kirjutab sulle. Äkki ta annab uue võimaluse. Äkki ta igatseb mind nagu mina teda. Kuid ei.
Ta on leidnud kellegi palju parema. Kes ei muretse ja ei keela teda. Kes ei hooli temast nagu seda tegin mina. Tal on ükskõik meie ühisest minevikust. Armsatest mälestustest. Nüüd on need lihtsalt mälestused, ilusad kuid halvad mälestused mida tahaks lihtsalt unustada kogu südamest .... kuid see on raske. See inimene justkui kõrvetas ennast mu südamesse ja ei taha seal üldse lahkuda.
Möödunud on nädalaid ja ikka need pisarad ei lõppe. Nad kogunevad järjest juurde. Igatsus suureneb iga hetkega.
Hakkab pihta ignoreerimine, lõppeb suhtlemine sõpradega, ei ole julgust suhelda teiste poistega. On hirm saada jälle haiget. Äkki tekkivad tunded. Äkki see lõppeb samamoodi. Äkki ... äkki ... äkki .... aga äkki ei ole nii.
Kõik poisid ei lahku, mõni on su ellu loodud. Ei tee haiget sulle nagu eelmised. Aga ennem kui sa selle leiad. Läheb aega, läheb kaua aega. Tuleb üleelada palju pisaraid, kurbi mõtteid, üksindust ... kuid see kõik tasub ära. Ükskord tuleb su ellu inimene kes ei jäta sind kunagi, ühegi su lolli tembu, tujutsemise ega  lolluse pärast.
Niiet kullakallis pühi pisarad, naerata!
Küll tulev see õige prints valgel hobusel, kuigi võibolla tal  puudub valge hobu vaid sõidab ta tavalise volvo või bemmiga.

Seda kirjutas üks vene noormees neidudest. Ei suutnud vastu pidada ja tõlkisin ära .:D minu arust see on lihtsalt geniaalne ja megaarmas ja kusjuures, täiesti tõsi :)

Nad magavad meie t-särkides ja näevad nendes väga naljakad välja. Nad ar

mastavad, kui me neid suudleme ette hoiatamata. Neile meeldib väga, kui külma käes, õues, me anname neile oma jaki. Nad panevad ennast väljaminekuks valmis 2 tundi ja pärast heidavad meile ette: "Aga näe, mul läks täna alles kiiresti". Nad ei oska kakelda, kuid meie kõrval tunnevad end alati kaitstuna. Nad küsivad meilt mis värvi nad võiks küüsi lakkida. Nad oskavad uinuda massaaži ajal kõige mittesobilikumal hetkel. Nad armastavad, kui me mängime nende kiharatega. Nad tassivad meid igal pool poodidesse kaasa, väga hästi teades seda, et see on meie jaoks tõeline piin. Nad armastavad, kui neid kantakse süles ja kätel, kuid siiski kogu aeg ütlevad: "Pane mind maha, ma olen liiga raske raske" ja naeravad ise selle peale. Nad mäletavad, millal saab meie koosolemisest 150 päeva täis. Nad tahavad alati, et tuleksime 5 minutit pärast tüli tagasi ja paluksime vabandust, kuigi nad ei ütle seda kunagi meile välja. Nad pidevalt soravad meie telefonides ja küsivad armukadedalt: "Aga kes see veel on?". Nad ootavad meilt öö-sms'sse. Nad armastavad, kui me koristame toas, peseme nõusid ja valmistame neile õhtusööki. Sellega saab alati kiidelda sõbrannade ees. Nad ootavad meilt alati abi. Nad käivad sõbrantsidega klubides, et me muretseksime nende pärast ja helistaksime iga poole tunni tagant, et küsida, kas neil on ikka kõik korras. Nad armastavad, kui me toome neile kohvi voodisse ja teeme hommikul pannkooke. Nad räägivad oma sõbrannadele meist absoluutselt KÕIKE. Kui me vaatame õudukaid, siis õudsel hetkel nad krabavad meist kõvasti kinni ja pigistavad õudusest silmi kinni. Kui nad on üksi kodus, siis panevad muusika põhja, jooksevad mööda tuba t-särgi ja trussikute väel, vehivad oma juustega, hüppavad, karjuvad ja laulavad igasuguseid imelikke laule kammi, nagu see oleks mikrofon, ühesõnaga - korraldavad tõelise hullumaja. Mõnikord nad ei võta telefoni vastu ja pärast ütlevad, et ei kuulnud või olid eemal. Nad ei suuda elada ilma fööni ja sirgendajata. Nad teavad, et me ei suuda eksisteerida nendeta. Nemad on nemad. Me armastame neid sellistena, nagu nad on. Aitäh neile, et nad meil olemas on.