Sunday, October 4, 2015

Armid meenutavad meile, et minevik oli päriselt.

Olen viimasel ajal taaskord iseennast vihkama hakanud.
Oma välimust, keha ja iseloomu.
Põhjuseks muidugi minu toredad "klassiõed" kes on ju ideaalsed.
Okei okei i got it, ma pole kõige ilusam, sinisilmne, kaunitar, aga cmon isegi mina ei vääri sellist käitumist. Keegi ei vääri, et teda räägitakse taga või tehakse maha tema välimuse või iseloomu pärast.
Inimene sünnib teatud välimusega ja kahjuks või õnneks ei saa ta välimust muuta kui mitte tonnide viisis raha panna iluoperatsioonidele.

Asjad mida mina vihkan enda juures, meeldivad teistele. Nt mu tedretähnid meeldivad tohutult Inarile. Mu silmad meeldivad tohutult Elinale. Mu juuksed meeldivad Elisile. Nii naljakas kui see ka pole nii on. Asjad mida inimesed enda juures vihkavad muudavad nad tavaliselt just erilisteks.



Aga nagu .. miks nii tohutult inimesi maha tehakse? Kas inimesed saavad sellest rahulduse või tunnevad ennast erilisemana.

Ma ei hakka sellest vist mitte kunagi aru saama.

Olen olnud rohkem kui poole oma elust kiusamis ohver niiet minujaoks on see üpris pikk ja ränk teema. Kui aus olla siis psüholoogiline ning vaimne kiusamine/mõnitamine mõjutab hullemini kui füüsiline vägivald. Sinikad siiski paranevad kuid sõnad mis on sulle öeldud võivad jääda aastateks kummitama.

Teate kui ränk tunne on igahommik ärgata mõttega, et ei ma ei taha kooli minna. Mulle jälle öeldakse midagi või saan jälle paar sinikat juurde mida pean nagu hull peitma.

Ränk on kuidas lapsed tegelikult võivad käituda. Kuidas nad võivad haiget teha. Aga lapsed ei saa ka aru oma vigadest. Hiljem nad saavad aru kui sellest vanemas eas probleemid tekivad.

Mõnitamine ja kiusamine on pikk ja julm teema. Tänapäeval on palju noori keda kiusatakse ning kes ei julge slp midagi ette võtta,

Nende eest tuleks seista ja neid kaitsta. Loodan, et tulevikus kiusamine ja mõnitamine kaotab selle trastilise kuulsuse.

Lootus sureb viimasena vmis...

Aga olema ausad ... sõnad teevad julmalt haiged ja jätavad armid mis ei parane.

Dear Bully
You called me nothing
You told me that I was a nothing
So that’s what I became
You called me ugly 
So that’s what I became 
From the inside out 
You told me to die 
So I did, inside
You called me stupid 
My grades began to show it 
I didn’t want anyone to know it
That I wasn’t okay 
I didn’t want anyone to know you took my happiness away
I tried to be strong 
I tried not to cry
I tried to push away that feeling of wanting so badly to die 
But this is how you wanted me to feel
And you thought it’d be no big deal 
But it was it is
You made me change the way I looked at myself in the mirror 
All I saw, all I see is what you say
I hope and pray that one day it won’t be that way
Until then I’m fighting
your words are losing power and they will continue to loosen their control on me 
until my final hour.





No comments:

Post a Comment